Koroonatõend

Kuus koroonatõendit puudutavat kohtuasja (haldusasjad nr 3-21-2163, 3-21-2413, 3-21-2434, 3-21-2473, 3-21-2555 ja 3-21-2718) ühtekokku 82 kaebajaga. Kaebuste edu korral tunnistatakse Eestis alates 2021.a. augusti lõpust kehtinud koroonatõendi nõude regulatsioon algusest peale ning tervikuna õigusvastaseks ja kehtetuks. See loob aluse kahjunõuete esitamiseks kõigi isikute poolt, kes on koroonatõendi nõude tõttu kahju kannatanud. Üksikküsimustest, millele kohtuasjades tehtavad lahendid peaksid vastuse andma, on kõige olulisemad järgmised:

• Kas koroonatõendi nõue oleks tulnud kehtestada seadusega?
• Kas juhul, kui seda võib kehtestada ka seaduse alusel täitevvõimu aktiga, sisaldab NETS koroonatõendi nõude (sh sellega vältimatult kaasneva isikuandmete töötlemise kohustuse) kehtestamiseks piisavalt täpset ja selget volitusnormi?
• Kas koroonatõendi nõude kehtestamine oli piisavalt motiveeritud?
• Kas koroonatõendi nõue kujutab endast kohustuslikku vaktsineerimist? Sellele küsimusele on Riigikohus hiljutises määruses ja sellega seonduvalt avalikkusele antud kommentaarides sisuliselt juba jaatavalt vastanud.
• Kas koroonatõendi nõude kehtestamine, sealhulgas selle raames läbipõdenute diskrimineerimine võrreldes vaktsineeritutega ning antikehadega isikute läbipõdenuteks mitte lugemine, on sisuliselt põhjendatud ja proportsionaalne? Esialgse õiguskaitse taotluste lahendamisel on osa kohtunikke juba asunud seisukohale, et vähemalt läbipõdenute võrreldes vaktsineeritutega diskrimineerimist puudutavas osas on koroonatõendi õigusvastasus ilmselge.

Karantiininõue

5 karantiininõuetega seonduvat kohtuasja (haldusasjad nr 3-21-2245, 3-21-2412, 3-21-2432, 3-21-2472, 3-21-2554) ühtekokku 33 kaebajaga.

Kaebuste edu korral tunnistatakse antikehadega isikute õigust läbi põdenutega võrdsustamiseks karantiini vabastuse osas. See loob aluse kahjunõuete esitamiseks kõigi isikute poolt, kes on õigusvastase karantiini tõttu kahju kannatanud.

Üksikküsimustest, millele kohtuasjades tehtavad lahendid peaksid vastuse andma, on kõige olulisemad järgmised:

• Kas karantiini nõue oleks tulnud kehtestada (vähemalt teatud hetkest) seadusega? Hetkel on juba Ringkonnakohtu poolt leitud, et korraldusega ei saa püsivat karantiini kohustust kehtestada.
• Kes tuleks lugeda läbipõdenuks?

Kohustuslik vaktsineerimine

Ca 30 teatud ametis jätkamiseks kohustusliku vaktsineerimisega (üks ka seoses testimise viisiga) seonduvat kohtuasja (nt kohtuasjad nr 3-21-2071, 3-21-2241, 2-21-12706, 2-21-9449 jne) ühtekokku üle 100 kaebajaga.

Kaebuste edu korral tunnistatakse töökohtadel kohustusliku vaktsineerimise kehtestamine õigusvastaseks ning säilitatakse selliselt osade töötajate/ametnike töökohad või makstakse nendele töötajatele/ametnikele õiglast hüvitist õigusvastase vabastamise/tühise vallandamise eest. Positiivne lahend tagab muuhulgas ka selle, et töötajatele ei teki ka edaspidi kohustust teha kolmas-neljas-viies jne doos vaktsiini. Palju vaktsineeritud töötajad seisavad juba silmitsi kolmanda doosiga, mida nad teha ei soovi, mis teeb võimalikuks uute kohtuvaidluste tekke.

Üksikküsimustest, millele kohtuasjades tehtavad lahendid peaksid vastuse andma, on kõige olulisemad järgmised:

• Kas töötamise eeldusena vaktsineerimise ette nägemine on kohustusliku vaktsineerimise kehtestamine? Riigikohus on juba vastanud sellele küsimusele asjades 3-21-2071 ja 3-21-2241 jaatavalt.
• Kas praeguses õigusraamistikus on võimalik kohustusliku vaktsineerimise kehtestamine? 
• Kas võimalik volitusnorm, mis võiks lubada kohustuslikku vaktsineerimist, on kooskõlas põhiseadusega?
• Kas antikehade omanikele tuleks anda läbipõdenutega / vaktsineeritutega võrdsed õigused?
• Kui suuri hüvitisi tuleb sellises olukorras vabastatutele/vallandatutele maksta?
• Kas ametnike mitteennistamine ehk ATS § 105 on käesolevas olukorras põhiseaduspärane?
• Kas töötaja peab nõustuma igasuguse testimise viisiga olukorras, kus teatud viis on talle meditsiiniliselt vastunäidustatud?
• Kas vaktsineerimise kohustuse võib seada igal töökohal, sh nendel, kus on võimalik kaugtöö või kus töötaja töötab üksi?

2+2 reegel meeleavaldusel

Haldusasi nr 3-21-1010, mille aluseks on 2021.a. aprillis meeleavaldustel osalenud isikule 2+2 reegli rikkumise kohta tehtud ettekirjutus ning ettekirjutuse täitmata jätmisel põhinevad sunnirahad. Kuna ettekirjutus ei ole enam täidetav ning Terviseamet on tunnistanud ka sunniraha mittesissenõutavaks muutumist, on vaidluse keskmeks muutunud küsimus sel ajal kehtinud koroonapiirangute õiguspärasusest.

Kaasus on oluline eelkõige „koroonakorralduste“ põhjendamisstandardi võimaliku pretsedendina.

Vaidlusalused piirangud (2 + 2 reegel välitingimustes) olid korralduses sama hästi kui põhjendamata, seega juhul, kui korraldust pidada õiguspäraseks, võib VV korralduste seletuskirjadesse edaspidi ükskõik mida kirjutada või seletuskirja üldse ära jätta.

Politsei jõu kasutamine meeleavaldusel

Haldusasi nr 3-21-1009, mille aluseks on 2021. a. aprillis meeleavaldustel osalenud isiku suhtes ilma ühegi põhjenduseta jõu kasutamine, läbi otsimine ja kolmveerand tunniks vabaduse võtmine. Tänaseks on PPA tunnistanud isiku õigusvastast vahi all hoidmist (kuid mitte muid rikkumisi) ning viinud läbi ka distsiplinaarmenetluse, mille tulemusel leiti, et juhtunus pole süüdi ükski vabaduse võtmisega seotud politseiametnik.

Kaasus on oluline mitmete korrakaitseseaduses avaliku korra hoidmist puudutavate õigusnormide tõlgendamise ja rakendamise pretsedendina, samuti küsimuses, milline peaks olema PPA vastutus juhul, kui neid nõudeid oluliselt rikutakse.

Alkoholimüügipiirang

Haldusasi nr 3-20-2042, milles on esitatud õigusvastasuse tuvastamise nõue (esialgu oli tühistamisnõue) kellaajalise alkoholimüügipiirangu osas, mis seadis teatud majandussektoris (ööklubid) tegutsevatele ettevõtetele põhimõtteliselt tegutsemiskeelu. Esimese astme kohus leidis, et üldiselt on kõik alkoholimüügi piirangud õigustatud, kuna on teada, et alkoholi tarbimisega kaasnevad õigusrikkumised. Käesoleval hetkel on vaidlus viidud edasi ringkonnakohtusse.

Kaasus on oluline alkoholi müügiga seotud piirangute õiguspärasuse hindamise standardi loomiseks, muuhulgas vastamaks küsimusele, kas alkoholi müügi osas saab tõesti piiranguid õigustada pelgalt asjaoluga, et tegemist on alkoholiga kui ainega, mille tarvitamisega võivad kaasneda õigusrikkumised.